Tööpartnerluse

Tööpartnerlus (tööpartnerluse) on töösuhete ja töökorralduse kontekstis toimiv koostööviis, kus erinevad osapooled – eelkõige tööandjate ja töötajate esindajad ning sageli riik või sotsiaalsed partnerid – teevad tihedat dialoogi, jagavad teavet ning koostavad ühiselt otsuseid ning kujundavad poliitikaid ja praktikaid. Selle eesmärk on parandada töökeskkonda, suurendada tööviljakust, soodustada kutsealast arengut ning tagada sotsiaalne stabiilsus ja õiglus.

Tööpartnerluse peamised vormid on kollektiivne läbirääkimine, kokkulepete sõlmimine, töörühmade töö ning koolitus- ja ümberõppeprogrammide elluviimine, samuti ühislaudade ja muude koostööfoorumite kaudu tehtav poliitikakujundus.

See kontseptsioon leiab rakendust mitmes valdkonnas, sealhulgas tööohutuses ja tervishoius, tööaja ja palgakokkulepetes, kvalifikatsioonide arendamises, uute tehnoloogiate kasutuselevõtus ning töökohtade kohandumises digitaliseerumisega. Tööpartnerlus soodustab ka tööjõu kaasamist demograafiliste ja migratsiooni küsimuste lahendamisse.

Eelised hõlmavad paremaid töösuhteid ja konfliktide vähendamist, suuremat poliitikale vastuvõtmise kiirust, usaldusväärsuse kasvamist ning paremat valmisolekut majanduse muutustega kohaneda. Väljakutsed võivad seisneda huvide tasakaalustamises, tugevate osapoolte huvide kaitses, läbipaistvuse ning õigusliku raamistikuga nõuete täitmises ning pikaajalise stabiilsuse tagamises.

Seosed: sotsiaalpartnerlus, tripartism, ettevõtte vastutus.