Tõestatavuse

Tõestatavus on avalduse või teooria omadus, mille korral selle kehtivust saab tõendada tõendusmaterjalide, vaatluste või loogiliste järelduste kaudu. See on keskne mõiste epistemoloogias ja teaduslikus meetodis, kuna see mõõdab, kui hästi väiteid saab kontrollida ning vajadusel ümber lükata.

Teaduses tähistab tõestatavus sageli võimet esitada ja testida ennustusi, mille tulemused on reprodutseeritavad ning mis on avatud kontrollile. Selline lähenemine on tihedalt seotud verifikatsiooni ja falsifikatsiooni ideedega: teooria on väärtuslik, kui see võimaldab potentsiaalselt genereerida prognoose, mida saab katsega kontrollida ning mis, kui need ei vasta vaatlusele, annavad põhjust teooria uuesti hinnata.

Tõestatavuse hindamisel arvestatakse tavaliselt eksperimenteerimise kavandit, muutujate kontrolli, korratavust, statistilist significantsi ning andmete kooskõla olemasoleva teadmisega. Tõestatavuse kvaliteet sõltub ka andmete kvaliteedist, läbipaistvusest ja sõltumatust valideerimisest.

Filosoofias on tõestatavus tihti seotud erinevate lähtepunktidega: verifikatsioon ja falsifikatsioon annavad erinevaid viise, kuidas väide võib saada tõestatud või ümber lükatud. Matemaatikas ja loogikas on tõestus sageli deduktiivne protsess, mis ei sõltu vaatluste korduvusest, vaid loogilisest järeldusest.