Tugevusomadus

Tugevusomadus on virtuse või iseloomuomaduse kontseptsioon, mis tähistab vaimset ja eetilist vastupidavust – suutlikkust säilitada julgus, visadus ja enesedistsipliin raskustes.

Tugevusomadus hõlmab nii püsivust eesmärkide nimel kui ka võimet taastuda tagasilöökidest. See tähendab enesekontrolli, stressitaluvust ja võimet hoida motivatsiooni pika aja vältel ning jätkata pingutusi vaatamata raskustele.

Mõiste on kasutusel peamiselt eesti keeles kirjanduses, filosoofias ja pedagoogikas ning seda käsitletakse tihti osana laiemast vooruse- või iseloomukirjeldusest. Tugevusomadus sarnaneb küpsuse, vapruse ja visadusega ning rõhutab sisemist ressurssi, mitte ainult füüsilist tugevust.

Kasutusvaldkonnad: koolis arendatakse tugevusomadust osana karakternõustamisest ja õpioskuste õpetamisest; sport ja tööelus tähistab raskuste ületamist ja sihikindlust; ühiskondlikus kontekstis võib see väljendada kogukonna võimet ühiselt raskustega toime tulla.

Seosed: tugevusomadus on seotud vapruse, visaduse, vastupidavuse ja enesedistsipliiniga; laiemalt kultuurilises kontekstis võib ta kajastuda erinevates eetilistes traditsioonides.

Kriitika ja piirangud: mõiste võib jääda ebamääraseks või kultuuriliselt varieeruvaks; selle mõõtmine on keerukas ning liigne rõhuasetus isiklikule vastupidavusele võib varjutada sotsiaalse toimetamise ja struktuuride rolli.

Seonduvad mõisted: vaprus, visadus, vastupidavus, enesedistsipliin.