Tsütokiinid

Tsütokiinid (tsütokiinid) on väiksed sekretroorsed valgud, mis reguleerivad immuunsust, põletikku ja hemopoeesi. Need on toodetud mitmete rakkude poolt, sealhulgas makrofaagid, T- ja B-lümfotsüüdid, endoteelsed rakud ning fibroblastsid, tavaliselt infektsiooni, vigastuse või muude immuunse signaalide vastusena. Pärast vabanemist toimivad tsütokiinid sihtrakkudel, sidudes spetsiifiliste receptoritega ja käivitades rakulised signaalide rajad, nagu JAK-STAT, MAPK ja PI3K, mis muudetavad geenide väljendust ja rakkude käitumist.

Tsütokiinid moodustavad mitmesuguse rühma ning neid liigitatakse peamiselt järgmiselt: interleukinid (IL), interferoonid (IFN), tuumori nekroosi faktorid (TNF), kemokiinid ning koloonia stimuleerivad faktorid (CSF). Nad näitavad pleiotroopset toimet (üks tsütokiin mõjutab mitu rakutüüpi), redundantsust (eri tsütokiinidel võib olla kattuv toime) ja annusest sõltuvust. Mõned on pro-põletikulised (nt IL-1, IL-6, TNF) ning teised anti-põletikulised (nt IL-10, TGF-β). Kemokiinid juhivad leukotsüütide liikuvust ning CSF-d toidavad vere moodustumist ja rakkude küpsemist.

Kliiniline tähtsus hõlmab rolli infektsioonides, autoimmuunhaigustes, põletikulistes állades ja vähkides ning sepsises. Düsregulatsioon võib kaasa tuua tsütokiini tormi. Raviskeemides kasutakse tsütokiinide antagoniste (nt IL-6 retseptori inhibiitorid) ja rekombinantseid tsütokiine immuunreaktsiooni modulaatoritena (nt interferoonid, IL-2). Tsütokiinide taset hinnatakse laboratoorselt ELISA- või multiplex‑assay’idega; kaasaegsed meetodid hõlmavad ka rakulist ekspressiooni ja transkriptomicsu analüüsi.