Termoregulatsioonisüsteemide

Termoregulatsioonisüsteemid on mehhanismid, mida organismid kasutavad oma kehatemperatuuri hoidmiseks kindlas vahemikus, sõltumata ümbritseva keskkonna temperatuurist. See protsess on elutähtis mitmete füsioloogiliste funktsioonide normaalseks toimimiseks.

Külma ilmaga hõlmavad termoregulatsioonisüsteemid selliseid mehhanisme nagu veresoonte ahenemine (vasokonstriktsioon) naha pinnal, et vähendada soojuskadu, lihaste värisemine (värin) soojuse tootmiseks ja karvade püstitõusmine, et luua isolatsioonikiht. Soojal ilmaga aitavad süsteemid organismil soojusest vabaneda läbi higistamise, mille aurustumine jahutab nahka, ja veresoonte laienemise (vasodilatatsioon), mis suurendab verevoolu naha pinnale, et soojus saaks eralduda.

Reptilite ja teiste poikilotermide puhul, keda nimetatakse ka külmaverelisteks loomadeks, sõltub kehatemperatuur suuresti väliskeskkonnast. Nad kasutavad käitumisstrateegiaid, näiteks otsimine päikesepaistelist või varjulist kohta, et oma temperatuuri reguleerida. Homöotermid, sealhulgas imetajad ja linnud, on aga endotermid, mis tähendab, et nad suudavad ise oma kehatemperatuuri luua ja reguleerida.

Termoregulatsioon on keerukas protsess, mida juhib aju osa nimega hüpotalamus. See toimib nagu termostaat, saades infot kehatemperatuuri kohta erinevatest retseptoritest ja käivitades vastavaid füsioloogilisi või käitumuslikke reaktsioone. Termoregulatsioonisüsteemide rikked võivad viia hüpotermia (kehatemperatuuri langus) või hüpertermia (kehatemperatuuri tõus) seisunditesse, mis võivad olla tervisele ohtlikud.