Tempregulatsioon

Tempregulatsioon ehk termoregulatsioon on elusorganismide mehhanismide kogum, mille eesmärk on hoida kehatemperatuur stabiilsena muutuva keskkonna tingimustes. Endotermides, nagu inimestes, täidab hüpotaalamus termostaadi rolli: see saab signaale siseorganite ja naha termoreceptoritelt ning koordineerib närvi- ja hormonaalseid vastuseid nii soojuse tootmiseks kui ka soojuse kaotamiseks.

Peamised mehhanismid on soojuse tootmine ja soojuse kaotamine. Soojuse tootmine tuleneb metaboolsest aktiivsusest ja lihasvärinast; vajadusel kaasatakse pruuna rasvkoe kaudu termogeneesi. Soojuse kaotamine hõlmab veresoonte vasodilatatsiooni, higistamist ja naha pinnal vedeliku aurustumist.

Kontroll on peamiselt hüpotaalamuses, mis saab signaale termoreceptoritelt ning koordineerib autonoomseid ja endokriinseid vastuseid. Vastused hõlmavad veresoonte toonuse muutmist (vasodilatatsioon või vasokonstriktsioon), higistamist ning lihasvärina esilekutsumist. Käitumuslik termoregulatsioon hõlmab riietuse muutmist, varjumist või soojuse säästmist ning kehalise aktiivsuse kohandamist.

Palavik tekib, kui organism reageerib põletiku või infektsiooni ajal pyrogenide toimel, mis suurendavad hüpotaalamuse set-pointi. See võib aidata immuunvastust, kuid nõuab jälgimist. Rikked termoreguleerimises võivad põhjustada hüpotermiat või kuumarabandust; kuumarabanduse korral on vajalik kiire meditsiiniline sekkumine. Termoregulatsioon on erinev liikide lõikes: endotermid, nagu inimesed, suudavad kehatemperatuuri hoida peamiselt sisemiste mehhanismidega, ektotermid sõltuvad rohkem käitumuslikest ja keskkonnatingimustest.