termoreguleerimises

Termoreguleerimine on organismi võime hoida keha sisemist temperatuuri stabiilsena, hoolimata ümbritseva keskkonna muutustest. See on oluline, sest enamus biokeemilisi protsesse toimib optimaalsel temperatuuril ning liiga suur või väike temperatuur võib häirida elutähtsaid funktsioone.

Põhimõttemudel põhineb set-pointi kontseptsioonil ja sensoritel. Hüpotaalamus on peamine keskregulaator, mis võtab vastu perifeersete ja kesksete termoreceptorite signaale ning säilitab või kohandab keha temperatuuri vastavalt sisestatud andmetele. Keha saab temperatuuri reguleerida nii passiivsete kui aktiivsete mehhanismide kaudu: veresoonte tonuse muutused (vasodilatatsioon ja vasokonstriktsioon), higistamine, värinad ja vahetusprotsesside kiirenemine või aeglustumine. Lisaks kasutatakse termoregulatsiooni ajal ainevahetuse kiirenemist ja «termomürgituse» kontrollimiseks.

Behavioraalne reguleerimine mängib suurt rolli: inimene ja muud loomad otsivad varju või päikese kätte, reguleerivad riietumist, liikumist ja asendit, et temperatuuri tasakaalus hoida. Mõned organismid on suuresti endotermaalsed ja kasutavad peamiselt sisemisi mehhanisme, teised (ektotermid) sõltuvad suuresti välises keskkonnas toimuvast ja käitumuslikust soojuse reguleerimisest.

Kliiniline väärtus. Palavik tekib hüpotaalamuse set-pointi tõusuna infektsioonide korral, põhjustades kehatemperatuuri tõusu. Hüpotermia võib kaasneda külmumisest, anesteesiast või külma keskkonna tulemusena. Ülepõletus või liigne kuumus võib põhjustada palavikku, dehüdratsiooni ja organite talitlushäireid, kui termoreguleerimisprotsessid ebaõnnestuvad.

Termoreguleerimise uurimine hõlmab füsioloogiat, neuroanatoomiat ja kliinilist meditsiini ning on oluline nii tervise säilitamiseks kui haiguste mõistmiseks.