Temperavärvid

Temperavärvid on maalimisvahendid, kus pigmentide suspensioon on seotud vees lahustuva sideainega. Traditsiooniliselt kasutatakse munakollast sideaineena, millega segatakse pigmendid, ning tekib munatempera. Teine oluline vorm on kaseiinitempera, kus pigmentide sidumiseks kasutatakse kaseiini (piimavalk) ja vett. Ka kaasaegsetes temperavärvides võib kasutada erinevaid sideaineid, kuid põhiprintsiibid jäävad samaks: pigmentide suspensioon, mis kuivab kihtidena.

Ajalugu: Tempera oli peamine maalimismeetod keskajal ja varases renessansis. Värve kasutati peamiselt puidust paneelidel ning kiht-kihiline töö andis peene joone ja detailse pildi. 15.–16. sajandil hakati üha rohkem kasutama õlivärve, kuid tempera jäi oluliseks teatud žanrite ja taastamistööde jaoks. 20. sajandil suurenes taas huvi ajalooliste tehnika vastu, mille tulemusena taasuuriti tempera kasutust.

Omadused ja tehnika: Temperavärvid kuivavad väga kiiresti, mis võimaldab kiht-kihilist tööd ja suure täpsuse saavutamist. Värvid on tavaliselt teravalt eredad ning lõpptulemus võib olla matt ja väga peene tekstuuriga. Traditsionaalselt kasutatakse õhukesi kihte ning aluspinnaks on sageli puidust paneel või hästi krimpsimata papp; korralik koostis ja ettevalmistus tagavad pikaealisuse.

Kasutus ja piirangud: Tempera sobib peene joonistuse ja detailide jaoks ning arvestab ajaloolisi või arhiveeritavaid vise. Puuduste hulka kuuluvad piiratud värvide segatavus ja raskem parandatavus võrreldes õlimaalide või akrüüllidega, samuti vajadus hoolika ettevalmistuse ja õige tehnika järele. Tänapäeval kasutatakse temperat peamiselt ajaloolistes taastamises, kunstihariduses ja projektides, kus on soov saavutada traditsiooniline välimus.