Tehingukulud

Tehingukulud tähistavad kõiki kulusid, mis kaasnevad kaupade või teenuste turul või lepingu sõlmimisega, lisaks hinnale. Need hõlmavad nii otseseid rahalisi kulusid kui ka mitterahalisi kulutusi, nagu aja ja ressursside kasutamine teabe otsimiseks, pakkumiste võrdlemiseks, lepingu koostamiseks ja täitmise järelevalveks ning vajadusel kohtu- või vahemenetluste kulusid.

Tehingukulude mõiste sai laiemalt tuntuks Ronald Coase’i kaudu 1937. aasta artiklis The Nature of the Firm. Ta näitas, et tehingukulud mõjutavad ettevõtete piire ja suurust ning miks teatud tegevused on efektiivsemad korraldada firmana kui turul, või vastupidi. Sellest on arenenud tehingukulute teooria ja Coase’i teoreem, mis ütleb, et kui tehingukulud oleksid null ja omandiõigused hästi defined, oleks ressursside jaotus efektiivne olenemata esialgsest jaotusest; reaalsuses on tehingukulud siiski olemas ja need mõjutavad majandustegevust.

Praktikas ilmnevad tehingukulud näiteks teabe otsimisel, hinna ja kvaliteedi hindamisel, lepingu koostamisel, selle täitmise ja täitmise jälgimisel ning võimalike vaidluste lahendamisel. Kõrgemad tehingukulud võivad põhjustada vertikaalset integreerimist, pikaajaliste lepingute sõlmimist või institutsioonide loomist, mis vähendavad neid kulusid. Tehingukulud on tihedalt seotud institutsionaalse kvaliteedi, õigussüsteemi usaldusväärsuse ja tehnoloogiliste lahenduste arendamisega.

Tehingukulude mõõtmine on keeruline; sageli hinnatakse neid läbi ajakulu, riski ja ebakindluse suuruse ning operatsioonide tõhususe kaudu. Mitmes riigis ja majandusharustuses võivad institutsioonid ja tehnoloogia oluliselt tehingukulusid vähendada, parandades turu toimivust.