Taustkiirgus

Taustkiirgus on kiirgus, mida kogeme keskkonnas kogu elu jooksul. See koosneb looduslikest allikatest ja mõnikord inimtegevusest tingitud kiirgusest. Looduslik taustkiirgus tuleb peamiselt kosmilisest kiirgusest ja maapinnast pärinevatest radioaktiivsetest ainetest, nagu uraan-238 ja torium-232 ning nende laguproduktid. Radon on oluline osa looduslikust taustakiirgusest; see gaas tekib uraani ja toriumi lagunemisel ning võib koguneda hoonete siseruumides. Kehasse loomulikult kuuluvad radioaktiivsed isotoobid, näiteks kaalium-40, annavad samuti väikese osa taustikiirgusest.

Inimtegevusest tulenevad allikad hõlmavad meditsiinilisi radioloogilisi protseduure (röntgen, CT), tuumaenergia ja tööstuslikke kiirgusallikaid ning mõningaid õnnetuste ja sõjandusega seotud tavasid. Taustkiirguse taset mõõdetakse tavaliselt efektiivse doosi kaudu, mida väljendatakse millisievertides (mSv). Maailma keskmine efektiivne aastane doosiannus on umbes 2–3 mSv, kuid piirkondlikud erinevused võivad olla suuremad; radon ja kõrgus võivad annust märkimisväärselt mõjutada.

Terviserisk taustkiirgusest on üldiselt väike; suurenenud risk tuleneb pikaajalisest suurest doosist. Radon on sageli peamine kohaliku allikas ning selle vähendamine siseruumides ventilatsiooni parandamise ja tihendamise teel on soovitatav. Meditsiiniliste protseduuride puhul kiirgusannused on kavandatud nii, et kasu ületab riskid.

Taustkiirguse uurimine ja jälgimine aitab hinnata pikaajalist riski ning tagada elanike ohutuse. Dooside ja kiirgusallikate seire toimub riiklike ja rahvusvaheliste juhiste kohaselt ning arenguvõimalused meditsiini ning koduste kiirgusmeetmete valdkonnas.