Taustamüratust

Taustamüratust on ebavajalik või keskkonnas esinev heli, mis ei kuulu peamise signaali hulka. See on püsiv või juhuslik helilaeng, mis võib raskendada rääkimise, kuulamise või signaalide eristamist erinevates olukordades. Taustamüratust on nii loodul kui inimtegevusest tulenev ning see võib hõlmata nii akustilisi kui elektromagnetilisi komponente.

Allikad ja vormid. Taustamüratust võivad põhjustada mehhaanilised allikad (ventilatsioon, kliimaseadmed, pumpamismüra), liiklus ja linnamüra, ehitus- või töökeskkonna taustalised helid ning elektromagnetilised mürad elektriseadmetes ja süstematiseeritud süsteemides. Mürataseme ja märguannete puhul võib eristada pidevat müratust ja juhuslikke või lühikesi heliallikaid.

Mõõtmine ja hindamine. Taustamüratust mõõdetakse tavaliselt helirõhu taseme alusel detsibellides (dB), sageli A-kaalutult (dBA), mis peegeldab inimese kuulmise oluline. Olulised statistilised näitajad on Leq (keskmine müratase kindla ajavahemiku jooksul) ja L90 (müratase, mida ületatakse 90% ajast). Mõõtmised tehakse erinevates ruumides ja olukordades ning neid kasutab sageli arhitektuuri- ja helidisaini planeerimine.

Vähendamine ja kujundamine. Taustamüratust saab vähendada ruumiliste ja seadmete meetmetega: helikindlad või acoustically treated ruumid, absorbeerivad pinnad, isolatsioon ehituses, müravaesed seadmed ja paremad filtreeringu lahendused. Lisaks on oluline sümboolne ja selge signaalinõuetega projekteerimine ning sobivad töö- ja elukeskkonna standardid.

Rakendused. Taustamüratust käsitletakse oluline mõjurina helisalvestuste, kõnetuvastuse, ruumiakustika ja töökeskkonna heaolutunnetuse jaoks. Standardid ja juhised hõlmavad näiteks EU ja rahvusvahelisi akustika- ja helimõõtmistestid ning spetsiifilisi nõudeid erinevates rakendustes.