Tagasivoolukaitse

Tagasivoolukaitse on meetmete kogum, mille eesmärk on vältida soovimatut tagasi voolamist süsteemides. See hõlmab nii vedelike ja gaaside kui ka elektrilise energia liikumise suuna kontrolli, et vältida saastumist, seadmete kahjustumist või ohutusriske. Tagasivoolukaitse rakendub laialdaselt nii veesüsteemides kui ka elektrivarustuses ning selle realiseerimine sõltub konkreetsest süsteemist ja ohutusnõuetest.

Veevarustuses võib tagasivool tekkida rõhu muutuste ja tsirkulatsiooniprobleemide tõttu, mis võivad viia joogivee kokkupuuteni saastunud veega. Selle vältimiseks kasutatakse erinevaid lahendusi, sealhulgas mitte tagasi voolavaid klappe (tagasivooluklapid), õhuvahedeid ja spetsialiseeritud tagasivoolukaitse seadmeid (nt RPZ-valve või sarnased lahendused). Nende eesmärk on lubada vedelikut voolata ainult ühes suunas ja takistada ebaõige suuna tagasisõitu.

Elektrisüsteemides on tagasivoolukaitse oluline, kui süsteemis on paralleelsed allikad või kui üks allikas tuleb eraldada. Siis kasutatakse lülitus- ja kaitseseadmeid, mis väldivad elektrilise energia tagasivoogu teistesse allikatesse või võrku. Tavapäraste lahenduste hulka kuuluvad automaatne ülekandeseade (ATS), mehhaaniline interlock ja erinevad kaitseeraldus- või kaitseseadmed ning mõnel juhul dioodipõhised või ideaalna diodilahendused, mis blokeerivad tagasivoolu.

Standardeid ja regulatsioone järgides on tagasivoolukaitse oluline osa ohutus- ja kvaliteedijuhtimisest. Euroopa tasandil käsitletakse joogivee kaitset tagasivoolu eest näiteks standardiga EN 1717; elektri- ja ehitusvaldkonnas kehtivad riiklikud ning rahvusvahelised nõuded, mis määravad nõuded tagasivoolukaitse rakendamiseks vastavalt süsteemi iseloomule.