Taaskäivitusi

Taaskäivitused viitavad protsessile, mille käigus seade või tarkvara taaskäivitub eesmärgiga taastada töövõime, rakendada uuendusi või lahendada tõrkeid. Need võivad toimuda pehmelt või kõvasti.

Pehme taaskäivitamine (soft reboot) tähendab, et operatsioonisüsteem sulgeb programmi ja laadib kõik komponendid uuesti sisse, kuid toide ei lülitu välja. Kõva taaskäivitamine (hard reboot) toimub toite väljalülitamise või riistvara põhise restarti teel ning see võib kaasa tuua andmete kaotuse või failisüsteemi kahjustusi, kui tööd pole korralikult salvestatud.

Põhjused ja kasutusalad on mitmekesised. Taaskäivitusi kasutatakse tarkvarauuenduste ja turvaparanduste rakendamiseks, vigade kõrvaldamiseks, konfiguratsioonimuudatuste jõustamiseks, süsteemi jõudluse või stabiilsuse parandamiseks ning hooldustööde või taastamistegevuste ajal. Serverites ja võrguseadmetes on tihti vajalikud järjepidevad restardid uuenduste lõpetamiseks või teenuste taastamiseks. Embedded- ja sensoritehnikas võib taaskäivitus toimuda ka watchdogi tõttu.

Mõjud ja riskid: taaskäivitused vabastavad mälu, lähtestavad teenuseid ja võivad põhjustada ajutise võrgukatvuse. Riskide hulka kuuluvad andmete kaotamine, katkenud töö ja failisüsteemi korruptioon, eriti kui taaskäivitust ei tehta ettevalmistatult või uuendused on katkestatud. Enne taaskäivitamist soovitatakse varundust ja kriitiliste tööde lõpetamist.

Tugimeetmed ja parimad tavad hõlmavad plaanilisi ja järk-jakeid taaskäivitusi kõrge kättesaadavusega süsteemides, remote-management tööriistu (IPMI, iLO, DRAC) kasutamist, teenuste sõltumatut testimist ning logide jälgimist, et tuvastada korduvad probleemid. Taaskäivitused sageli täiendavad süsteemi terviklikkuse ja monitorimise praktikaid ning parandavad üldist töökindlust (MTBF, uptime).