Täissageduskõlarid

Täissageduskõlarid, tuntud ka kui lairiba- või laiaribakõlarid, on üksikud kõlarid, mis on disainitud edastama kogu inimkõrva kuuldeulatuse, tavaliselt vahemikus 20 Hz kuni 20 kHz. See erineb traditsioonilistest kõlarisüsteemidest, mis kasutavad mitut erinevat kõlarielementi (nt woofer, midrange, tweeter) erinevate sagedusvahemike jaoks. Täissageduskõlari peamine eelis seisneb selle võimes reprodutseerida heli ilma sagedusjaoturi (crossover) vajaduseta. Sagedusjaotur on komponent, mis jagab helisignaali erinevatele kõlarielementidele; selle puudumine väldib potentsiaalseid faasinihkumisi ja värvumisi, mis võivad tekkida kahe või enama kõlarielemendi koostoimel.

Täissageduskõlarite disain nõuab hoolikat tasakaalu erinevate akustiliste parameetrite vahel. Nad peavad olema piisavalt tundlikud, et edastada kõrgeid sagedusi, kuid samal ajal suutma reprodutseerida ka madalaid sagedusi. Sageli on täissageduskõlarid varustatud kergete membraanide ja tugevate magnetmootoritega, et saavutada hea reageerimiskiirus ja täpsus kogu sagedusalas. Nende helikarakter on tihti kirjeldatud kui loomulik, koherentne ja detailne, eriti vokaali ja akustiliste instrumentide esitamisel.

Vaatamata oma eeliste poolest, võivad täissageduskõlarid olla väljakutsuvad laiaulatuslikuks rakendamiseks. Madalate sageduste täielikuks reprodutseerimiseks vajavad nad sageli suurt korpust ja võivad olla piiratud maksimaalse helirõhu (SPL) taseme osas võrreldes mitmeelemendiliste süsteemidega. Seetõttu kasutatakse neid sageli väiksemates ruumides, kodustes hi-fi süsteemides või spetsiifilistes rakendustes, kus loomulikkus ja faasikoeentsus on prioriteediks.