Sünnituspuhkuse

Sünnituspuhkuse, tuntud ka kui sünnitusvaba päev või sünnituspuhkuse, on tööturu mõiste, mis viitab töölisega kokkulepitudle puhkusele, mille eesmärk on toetada emast, kes on viibinud sünnituspuhkusel või on just tagasi tööl. See mõiste on levinud peamiselt Balti riikides, nagu Eestis, Läti ja Leedus, ning mõnedes teistes Euroopa riikides, kus on sünnituspuhkuse järele järgneva ajavahemiku puhul tööturule seotud õigusi.

Eestis reguleerib sünnituspuhkuse ja sellele järgneva puhkuse ajad Tööõiguse seadustik. Emast, kes on viibinud sünnituspuhkusel, õigustab seadus 14 päeva pikkusele sünnituspuhkusele, mis võib olla jagatud kaheks 7-päevaseks jagu. Lisaks sünnituspuhkusele on emal õigus 56 päeva pikkusele sünnituspuhkusele, mille ajal ta ei pea töötama. Sünnituspuhkuse lõppedes võib emal olla õigus sünnituspuhkusele, mis on 14 päeva pikkune ja mille ajal ta võib töötada osatöötingimustel või täielikult vabatahtlikult.

Sünnituspuhkuse eesmärk on aidata emale ja peremehele (või teisele vanemale) sobivalt jagada hooldus- ja tööturu ülesandeid. See võimaldab emale keskenduda lapse hooldamisele ja toetab peremehele, kes võib tagasi minna tööl või osutada toetust peres. Sünnituspuhkuse ajal võib tööturul olla osatöötingimusi, mis võimaldavad emale töötada osaliselt või täielikult vabatahtlikult, et ta saaks hoolitseda lapse eest.

Sünnituspuhkuse on mõeldud ka toetama peresid, mis on just saanud lapse, ja aidata neil sobivalt ülevaadata uue elukoha. See on ka üks viisid, kuidas riik toetab peredele ja aidab vähendada sünnitusmortaliteedi ning toetab perede majanduslikku stabiilsust.