Sünkroonimisloogikates

Sünkroonimisloogikates, tuntud ka kui sünkroonsed digitaalsed ahelad, on digitaalsed loogikaahelad, mille töö on ajastatud ühtse kellasignaali abil. Kõik oleku muudatused toimuvad korraga või teatud kindlaksmääratud ajahetkedel, mis on sünkroniseeritud kellasignaali tõusva või langeva servaga. See erineb asünkroonloogikast, kus oleku muudatused toimuvad vastavalt sisendsignaalide saabumisele ilma globaalse kellasignaali abita.

Sünkroonimisloogikate põhikomponentideks on registreerid ja kombinatoorne loogika. Registreerid salvestavad informatsiooni ja nende olek muutub ainult siis, kui kellasignaal on teatud tasemel. Kombinatoorne loogika on ühendatud registreid väljunditega ning selle ülesanne on arvutada järgmine olek registreid sisendite ja praeguse oleku põhjal.

Sünkroonimisloogikate peamised eelised on nende lihtsam disain ja analüüs võrreldes asünkroonloogikaga. Kellasignaali olemasolu tagab, et kogu ahel töötab korrapäraselt ja vältimaks ebastabiilsust, mida võib esineda asünkroonloogikates nn "hazards" tõttu. Samuti on sünkroonimisloogikate toimimine ennustatavam.

Kuid sünkroonimisloogikates võib olla keerulisem saavutada maksimaalset jõudlust, kuna kõigi operatsioonide kiirust piirab kõige aeglasem tee ahelas. Samuti on kellasignaali levikuga seotud kulud nii disainis kui ka energiatarbimises. Sellest hoolimata on sünkroonimisloogikad tänapäevastes digitaalsüsteemides, nagu mikroprotsessorites ja arvutites, laialt levinud nende disaini lihtsuse ja töökindluse tõttu.