Sünaptilises

Sünaptilises on mõiste, mis viitab sünapside ja nende funktsiooni ning omavaheliste signaalide kontekstile. Sünaps on närvirakkude vaheline kontakt, kust informatsioon üksteisele edasi kandub. Sünapsid võivad toimida keemiliselt või elektriliselt ning neid kirjeldatakse nende struktuuri ja toimimise kaudu.

Peamised sünapsitüübid on keemilised ja elektrilised. Elektrilised sünapsid koosnevad sidekanalitest, mille kaudu vool ja elektriline signaal liiguvad kiirelt. Keemilised sünapsid kasutavad neurotransmittereid: need vabanevad presünaaptilisest terminaalilt, difundeeruvad sünaptilisse lõhesse ja seostuvad postsünaaptiliste retseptoritega, tekitades kas depolariseeriva EPSP-i või (vähemalt ajutiselt) inhibeeriva IPSP-i. Keemilised sünapsid on paindliku ja kohanemisvõimelise signaaliülekande peamine vorm kesk- ja perifeerses närvisüsteemis.

Keemilise sünapsi toimimine: tegevuspotentsiaal vallandab presünaaptilise terminaali Ca2+ kanalite avamise; Ca2+ sisenemine kutsub esile vesikulide eraldumise lõhest, vabanevad neurotransmitterid seostuvad postsünaaptiliste retseptoritega ning signaal lõpeb peamiselt neurotransmitterite taaskasutamise, lüüa või ensümaatilise lagundamise teel. Erinevad neurotransmitterid (nt glutamaat, GABA, atsetüülkoliin) annavad vastavalt eksitseeriva või pidurava efekti.

Sünaptiline plastilisus hõlmab lühiajalisi mehhanisme (fasilitatsioon, depressioon) ja pikaajalisi muutusi (LTP, LTD), mis on seotud õppimise ja mälestuse tekkimisega. Arengus sünapsid tekivad ja korrigeeritakse sünaptogeneesi ja pruunimise kaudu; sünaptiline düsfunktsioon on seotud mitmete neuroloogiliste ja psühhiaatriliste haigustega.

Uurimises kasutatavateks meetoditeks on elektrofüsioloogia, patch-clamp-tehnika, optogeneetika ja erinevad kujutamistehnikaid, mis aitavad mõista sünapside toimimist ja plastilisust.