Suunamisprotsessid

Suunamisprotsessid, tuntud ka kui tsunami tekke protsessid, kirjeldavad geoloogilisi ja füüsikalisi sündmusi, mis viivad hiiglaslike ookeanilainete, tsunamide, tekkeni. Peamine põhjus tsunamide tekkeks on merepõhja järsk nihkumine. Kõige sagedamini juhtub see maa-aluste maavärinate tagajärjel, eriti piirkondades, kus tektoonilised plaadid kokku põrkuvad ja üks plaat teise alla libiseb. See allaliikumine võib tõsta või langetada suurt merepõhja piirkonda, surudes veemassi ülespoole või lastes sellel langeda. Teised, harvemad tsunami tekitajad hõlmavad suuremaid veealuseid maalihkeid, vulkaanipurtsatusi ja meteoriidikokkupõrkeid ookeaniga.

Kui merepõhja on järsult nihkunud, kandub kogu veesambasse salvestunud energia lainetena edasi. Ookeani avades on tsunami lainete kõrgus sageli vaid mõnikümmend sentimeetrit või meeter ja nende lainepikkus võib olla sadu kilomeetreid. Seetõttu ei pruugi need avamerel olevatele laevadele märgatavad olla. Kuid kui tsunami läheneb madalamale rannikualale, aeglustub lainete kiirus ja lainepikkus lüheneb, samal ajal kui lainekõrgus kasvab dramaatiliselt. Rannikul võib tsunami ilmneda esialgu kui veetaseme järsk langus, millele järgneb kiire tõus ja võimsad üleujutused. Tsunami levib läbi ookeani väga suure kiirusega, mis võib ulatuda kuni 800 kilomeetrini tunnis.