Sotsiaalriikide

Sotsiaalriigid ehk welfare states on riigid, kus riiklik sotsiaalkaitse ja sotsiaalteenused moodustavad olulise osa ühiskonna korraldusest. Nende eesmärk on vähendada vaesust, parandada inimeste turvatunnet ja tagada võrdsemad võimalused, kasutades tervishoidu, haridust, vanaduspensioni, töövõimetust, eluaseme- ja lastetoetusi ning teisi sotsiaalteenuseid. Sotsiaalriikide toimimise alus on rahastamine maksu- ja kindlustusmaksete kaudu ning teenuste universaalsus või laiem kättesaadavus, mis varieerub riigi traditsiooni ja poliitilise kultuuri järgi.

Esping-Anderseni raamistikus eristatakse kolme peamist sotsiaalriigi tüüpi: liberalne, konservatiivne ja sotsiaal-demokraatlik. Liberalne mudel keskendub turupõhistele lahendustele ning piiratud universaalsetele teenustele. Konservatiivne või korporatistlik mudel rõhutab perekonna ja töökohtade kaudu kindlustust ning sotsiaalkaitse on tihedamalt seotud sotsiaalse staatus ja sissetulekuga. Sotsiaal-demokraatlik mudel pakub laiaulatuslikke ja universaalseid teenuseid ning suurendab decommodificationi ehk inimeste sõltumatust tööturust.

Ajalugu: kaasaegne sotsiaalriik hääbus 19. sajandi lõpus ja laienes oluliselt pärast Teist maailmasõda, eriti Põhjamaades ja Lääne-Euroopas. Tänapäeval seisavad sotsiaalriigid silmitsi rahastamise, demograafiliste muutuste ja globaliseerumisega seotud väljakutsetega ning vajavad sageli reforme.

Kokkuvõte: sotsiaalriigid püüavad vähendada ebavõrdsust ja pakkuda turvatunnet, kuid nende institutsioonide toimivus ja ulatus sõltuvad ajast ja poliitilisest kontekstist.