Sotsiaalhoolekandesüsteemid

Sotsiaalhoolekandesüsteemid on riigi ja kohalike omavalitsuste korraldatud teenuste ja toimetuste tervik, mille eesmärk on tagada inimeste turvalisus, iseseisvus ja kaasatus ning vältida sotsiaalseid ebaõiglusi. Süsteem hõlmab ennetust, varajast sekkumist ning pikaajalist hooldust; olulised valdkonnad on laste- ja perede toetus, puuetega inimeste ja vanurite hooldus ning eluaseme- ja sotsiaaltoetused.

Teenused jagunevad esmatasandi nõustamisele ja järelhooldusele, kesk- ja kõrgtehnilisematele teenustele ning vajadusel institutsionaalsetele lahendustele. Sotsiaalne töö, kodu- ja kogukonnapõhised teenused ning hooldustugi moodustavad terviku, mis püüab kohandada abi ning säilitada inimese väärikus ja sõltumatust.

Rahastamine on kombineeritud: avalik eelarve (riik ja omavalitsused), sotsiaalkindlustus ning vajadusel isikuline kaasosalus; osaliselt kaasatud on erasektor ja mittetulunduslik sektor. Teenuste mahuks ja kättesaadavuseks määravad rahastamisvõimalused ning kohalikele oludele reageerivad prioriteedid.

Õigused ja kättesaadavus kehtestatakse õigusaktide kaudu ning lähtub inimõigustest. Hindamine ja otsuste tegemine põhinevad vajaduste hindamisel ning tõenduspõhistel meetoditel. Teenused on kohandatavad vastavalt isiklikule olukorrale ning järgivad isikukeskset lähenemist, kaasates vajadusel tervishoiu, hariduse ja tööteenuste valdkondi.

Peamised väljakutsed on rahastamine, tööjõu puudus, regioonaalsed erinevused, vananev elanikkond ning üleminek kodu- ja kogukonnapõhistelt lahendustelt kvaliteetse ja jätkusuutliku hoolduse tagamiseks. Euroopa riikides on süsteemid varieeruvad: mõnes riigis on hooldus universaalne riigi poolt pakutav õigus, teistes toimib kombineeritud raamhord, mis ühendab riikliku kindlustuse, kohaliku finantseerimise ja erasektori osaluse.