Silikoonvaigud

Silikoonvaigud on resiinide ja polümeeride klass, mille peamine ahel koosneb Si–O–Si sidemetest ning mille külggrupid annavad omadused. Need valmivad organosiloksaanide hüdroloosi või kondenseerumise teel, tekitades ülejooksu või võrgustiku. Erinevad rühmad (metüül, fenüül jne) mõjutavad termilist stabiilsust, läiget ja keemilist vastupanu.

Tootmine ja küpsus: Silikoonvaigud võivad olla kondenseerimis- või lisandkõvendi tüüpi. Kondenseerimisel vabaneb tilkhoone (veeb või alkohol), samal ajal kui lisandkõvendamisel toimub võrgustiku kiirem kujunemine tavaliselt platina-katalüütilise reaktsiooni abil. Võrgustiku tihedus ja külggruppide koosseis määravad kuumakindluse, keemilise vastupidavuse ja dielektrilised omadused.

Omadused: Silikoonvaigudel on tavaliselt kõrge termiline stabiilsus ja keemiline vastupidavus, head dielektrilised omadused ning UV- ja ilmastikukindlus. Nad võivad olla läbipaistvad või hägused ning nende korts- ja siledusomadused sõltuvad koostisest ja kõvenemisviisist. Mõnel liigil on hea adhesiivsus ja vastupidavus rulaadidele ning kemikaalidele.

Rakendused: Kasutatakse kaitse- ja kunstkatete, kõrge temperatuuriga katete, elektriliste ja elektroonikakomponentide kapseldamiseks ning kiuliste või kivimaterjalide side- ja sideaineks. Samuti kasutatakse neidsamade vastupidavate ja eralduvate omaduste tõttu keraamika- ja komposiitmoodulites ning pinnakatetes.

Ohutus ja piirangud: Silikoonvaigud on üldiselt ohutud ja taluvad tugevaid keskkonnatingimusi, kuid kõvenemisprotsessid võivad eraldada vedelikku või gaase ning materjalide maksumus võib olla kõrge.