Silbilisüsteemid

Silbilisüsteemid, tuntud ka kui silpide süsteemid, on keeleteaduses kasutatavad mudelid, mis kirjeldavad ja analüüsivad sõnade häälduslikku struktuuri silpide tasandil. Need süsteemid aitavad mõista, kuidas keeltes moodustuvad silbid, millised on nende komponendid ja milliseid reegleid nende moodustumine järgib.

Peamised silbilisüsteemid põhinevad arusaamal, et silp koosneb tavaliselt algusest (consonant onset), tipust (nucleus) ja lõpust (coda). Tuumik (nucleus) on enamasti vokaal, samas kui algus ja lõpp koosnevad kaaslastest. Näiteks sõnas "kass" on "k" algus, "a" tuumik ja "ss" lõpp. Mõned silbid võivad olla ka ilma alguse või lõputa, näiteks "öö" koosneb ainult tuumikust.

Erinevates keeltes on silpide moodustumise reeglid erinevad. Mõned keeled, nagu näiteks itaalia keel, eelistavad avatud silpe (lõpp puudub), samas kui teised, nagu eesti keel, lubavad ka suletud silpe (lõpp on olemas). Silpide analüüs on oluline foneetikas, fonoloogias, lingvistikaõpetuses ning ka kõnetehnoloogia arendamisel, et paremini mõista ja töödelda inimkõnet. Keerukamaid silbisüsteeme võib vaadelda ka juhul, kui on tegemist konsonantide kogumitega alguses või lõpus.