Servervirtualiseerimine

Servervirtualiseerimine on tehnoloogia, mille abil jagatakse üks füüsiline server mitmeks eraldi toimivaks virtuaalseks serveriks. Virtuaalserverid töötavad hüperviisori kontrolli all, mis jaotab protsessorid, mälu ning sisend- ja väljundressursid eraldi virtuaalseteks keskkondadeks. See võimaldab kasutada ühte riistvara efektiivsemalt ning eraldada rakendused ja operatsioonisüsteemid üksteisest.

Virtuaalidel on erinevaid lähenemisviise. Kõige levinum on hüperviisor, mis töötab otse riistvaral ehk Type 1 (bare-metal); teine variant on Type 2, kus hüperviisor jookseb olemasoleva operatsioonisüsteemi peal. Näited Type 1 lahendustest: VMware ESXi, Microsoft Hyper-V, KVM, Xen; Type 2 näited: VMware Workstation, Oracle VM VirtualBox. Lisaks on OS-tasemel virtualiseerimine ehk konteinerid (nt Docker, Kubernetes), mis jagavad ühist operatsioonisüsteemi kernelit ning on tihti kergemad ja suurema tihedusega.

Kasu hõlmab paremat ressursikasutust ja riistvarakoondumist, lihtsustatud varundust ja taastamist, erinevate operatsioonisüsteemide ja rakenduste isolatsiooni ning suuremat skaleeritavust. Live migratsioon võimaldab virtuaalmasina teise hosti üle viia puudulikku katkestusteta. Virtualiseerimine võimaldab ka pilve- ja andmekeskuslahenduste jaoks arendus- ja testikeskkondi.

Võimalikest väljakutsetest on lisakulud litsentside, turvalisuse ja halduse keerukus, ning vajadus riistvaratoestuse järele (nt Intel VT-x/AMD-V ja IOMMU). Õige arhitektuur ja halduspraktikad on kriitilised jõudluse, turvalisuse ja usaldusväärsuse tagamiseks.