Segamajanduse

Segamajandus on majandussüsteem, kus tootmine ja tarbimine korraldatakse peamiselt turgude kaudu, kuid riik sekkub majandusse ning kasutab planeerimis- ja reguleerimisvahendeid. Turumajanduse mehhanismid määravad hinnad, ressursijaotuse ja innovatsiooni suunad, samas kui riigi sekkumine lisab stabiilsuse, õiglasema jaotuse ning avalike teenuste pakkumise.

Riigi roll segamajanduses hõlmab seadusandlust, maksupoliitikat, taristu ja sotsiaalkaitse rahastamist, järelevalvet konkurentsi üle ning vajadusel omandite või riigiettevõtete haldamist. Riik võib reguleerida monopole ja eratoodangu ning pakkuda kriisireguleerimist. Avalikud, tervishoid, haridus, transport ja sotsiaalsed toetusprogrammid on sageli riigi osa segamajanduse mudelites.

Segamajanduse vormid erinevad riigiti. Mõned riigid rõhutavad tugevalt turuvõimete rolli ja madalat riigi sekkumist, teised annavad suurema osa ressursidest ja otsustest riigile. Üldiselt püüdlevad segamajanduse süsteemid tasakaalustama turul toimuvat efektiivsust ja riigi poolt pakkuda ligipääsetavat, kättesaadavat sotsiaalset kaitset ning stabiilset majanduskeskkonda.

Eelised hõlmavad suuremat majanduskindlust, sotsiaalset õiglust ja stabiilsust; puudused võivad olla bürokraatia, reguleerimisvaldkondade üleliigne koormus ning mõnel juhul vähene konkurents ja aeglane innovatsioon. Segamajandus püüab tasakaalustada turu ja riigi rolli ning vähendada nii ebavõrdsust kui ka majanduskriiside mõju.