Sarnasused

Sarnasused on kahe või enama objekti vahel ilmnevad ühtsuse või meenutuse tunnused. Need kirjeldavad, kui palju ja millisel viisil objektid sarnanevad üksteisele ning neid kasutatakse erinevates valdkondades, alates visuaalsetest sarnastustest kuni semantiliste või funktsionaalsete võrdlusteni. Sarnasuste mõiste on kontekstispetsiifiline ja neid hinnatakse sageli esitusviisi ning eesmärgi järgi, kas kvalitatiivsete või kvantitatiivsete meetoditega.

Mõõtmine ja meetodid: Kvantitatiivset sarnasust väljendatakse sageli väärtusega 0–1, kus 1 tähistab täielikku sarnasust. Erinevad mõõtmed sobivad erinevatele andmestikele. Jaccard'i sarnasuse koeficient arvutab kahe kogumi ühisosa suhtega kõigi unikaalsete elementide hulgast; Sørensen–Dice koeficient on 2|A∩B|/(|A|+|B|). Tekstimudelites ja muude vektorruumi esitluste puhul kasutatakse kosinuse sarnasust, mis põhineb viikidevuste ning nende pikkuste korrutise jagamisel. Teised levinud meetodid hõlmavad Pearsoni korrelatsiooni ja erinevate kauguste põhiseid lähenemisi, mis sarnasust pigem kõrvaldab või muudab.

Valdkonnad ja kasutus: Semantilise sarnasuse uurimine hõlmab sõnade, fraaside või kujutiste tähenduste võrdlust ning tihti kasutatakse ontoloogiaid ja tähendusruume. Informaatikas ja masinõppes on sarnasust kasutusel soovitusalgoritmides, infot otsitakse sarnasussuunas, pildituvastuses ja klasterdamises. Psühholoogias ja kognitions teadustes hinnatakse inimeste tajutud sarnasust stiimulite vahel, mis mõjutab kategoriseerimist ja otsustusprotsesse.

Piirangud: Sarnasuse hinnang on subjektiivne ja sõltub esitusviisist, kontekstist ning andmestikust. Seetõttu tuleb sarnasuseanalüüs teha hoolikalt, sageli kombineerides erinevaid meetodeid ja selgitades hinnangu põhjuslikku lähtu ning piiranguid.