Salauksen

Salauks ehk krüpteerimine on protsess, mille käigus muudetakse andmed loetamatusse kujutisse nende jaoks, kellel puudub õige võti. Salauks tagab andmete konfidentsuse ning sageli aitab see tagada ka terviklikkuse ja autentsuse, kui kasutatakse täiendavaid turvameetmeid ja võtmete haldust.

Krüptograafia on ajaloos juba ammu olnud, kuid digitaalses maailmas sai see kesksete verstapostideks 1970–1980ndatel tutvustatud avaliku võtme krüptograafia ning RSA algoritmi. 2000–2001 võeti laialdaselt kasutusele Advanced Encryption Standard (AES). Tänapäeval kasutatakse lisaks AES-ile laialdaselt ka elliptic curve cryptographyd (ECC) ja mitmesuguseid protokolle, näiteks TLS-i veebiliikluse turvalisuseks.

Kuidas see töötab: Salauks jaguneb peamiselt sümeetriliseks ja asümmeetriiseks. Sümeetriline salas kasutab sama võtit nii krüpteerimiseks kui dekrüpteerimiseks; asümmeetriine salas kasutab avalikku võtit teisele osapoolele ning privaatset võtit dekrüpteerimiseks. Nende tehnikaid kombineeritakse sageli, et luua turvaline ühendus ja kaitsta andmeid ülekande ajal ning talletamisel. Algoritmi valik, võtme pikkus ja õiged võtmete haldustavad mõjutavad turvalisust.

Rakendused hõlmavad veebiliikluse turvalist protokollimist (TLS/HTTPS), e-posti krüptimist (S/MIME, PGP), failide ja andmekandjate krüptimist ning mobiil- ja pilvelahenduste andmete kaitset.

Väljakutsed ja õiguslikud küsimused hõlmavad võtmete elutsüklit, varundamist ja kaitset, rahalisi riske ning kvantkriitiliste stsenaariumide mõju. Samuti puudutab krüptograafia privaatsust ja seaduslikku järelevalvet, sealhulgas eksportkontrolli ja standardiseerimist.