SIPsignalisatsiooni

SIP-signalisatsioon (Session Initiation Protocol, SIP) on Interneti-põhine protokoll reaalajas kommunikatsiooni seansside algatamiseks, hoidmiseks ja lõpetamiseks. See käsitleb signalisatsiooni, mida kasutatakse kõnede, videokohtumiste ja muude reaalajas seansside loomiseks; meedia (heli, video) kandub eraldi protokolliga, enamasti RTP.

SIP toimib kasutajagentide (UA) ja võrguseadmete vahel. Olulised komponendid on registrid (registrars), vahendussaared/proxy-d, suunamisserverid ning asukohateenus (location service). Kasutaja registreerub registri kaudu; päringud suunatakse proxy-de kaudu sihtkoha UA-le. Kõne algatamiseks saadab UA INVITE-käsu; vastuseks tuleb 200 OK; ühendus kinnitatakse ACK-iga. Seansi jooksul kasutatakse täiendavaid käske (INFO, OPTIONS, CANCEL, BYE, REFER). Signalisatsioon ja meediaseadistus on eraldi: SDP sisaldub INVITE-i kehas, määrates meedia tüüb(i) ja koha.

Transpordi ja turvalisus: SIP töötab peamiselt UDP, TCP või TLS (SIPS). Vaikimisi port on 5060 (UDP/TCP) ja 5061 TLS-iga. Signalisatsioon on tekstipõhine ning standardiseerimine toimub IETF RFC-de kaudu (nt RFC 3261 ja selle täiendused). Turvalisuse korral on levinud TLS-põhine krüpteerimine ning autentimine, lisaks NAT traversal’i lahendused (STUN, TURN, ICE).

Kasutus: SIP on laialdaselt kasutatav VoIP-telefonias, SIP-trunkingus, ettevõtete ja mobiilside lahendustes ning mitmesugustes IP-põhistes helivideo süsteemides. Protokoll on paindlik ja laiendatav, mis soodustab interoperabiliteeti ning lisafunktsioone nagu presence ja konferents.