SIMkaartide

SIM-kaart ehk Subscriber Identity Module on väike kiip, mida kasutatakse mobiilside abonendi identiteedi kinnitamiseks ja võrgu teenuste kasutamiseks. Kaart sisaldab abonendi andmeid ning autentimise võtmeid, mis võimaldavad võrgul kasutaja autoriseerida ja luua turvaline ühendus. Lisaks võib SIM-il olla ka kontaktiraamat või muud ajutised andmed, kuid paljud tänapäevased telefonid hoiavad neid andmeid peamiselt seadmes või pilves.

Peamised tüübid ja suurused. 1FF (full-size, ajalooline), 2FF (Mini-SIM), 3FF (Micro-SIM) ja 4FF (Nano-SIM) kirjeldavad SIM-i füüsilise suuruse arengut; kõige levinum on praegu Nano-SIM. Lisaks on olemas eSIM ehk embedded SIM, mis on seadmesse integreeritud ja mida saab operaatori kaudu kaugprovisioneerida. See võimaldab korraga kasutada mitu profiili ja muuta võrku ilma füüsilise kaardi vahetamiseta.

Kasutus ja turvalisus. SIM-kaart kontrollib ühenduse loomist mobiilivõrguga ning võimaldab helistamist, sõnumite saatmist ja andmesidet. Kaardile on võimalik seadistada PIN-kood, mis kaitseb volitamata kasutamise eest; vajadusel on kasutusel PUK-kood kaardi parandamiseks, kui PIN-kood on ununenud või mittetöötav. SIM-i salvestatakse sageli identifitseerimisandmeid ning see aitab rakendada roamingi ja võrguteenuseid.

Tulevik ja areng. Eesmärk on pakkuda suuremat paindlikkust ja lihtsamat seadmetevahetust: eSIM-id võimaldavad profiilide hõlpsat haldamist ilma füüsilist kaarti vahetamata ning mitme võrgu kasutamist samal ajal. See on suurendanud seadmete paindlikkust ning andnud operaatoritele uusi provisioning-viise.