Sõeluuringupoliitika

Sõeluuringupoliitika on tervishoiu avalik raamistik, mis määrab, milliseid rahvastiku tasandil korraldatakse sõeluuringuid, kellele need on suunatud, kui sageli teostatakse ning kuidas tulemusi hallatakse. Selle eesmärk on varajane haiguste avastamine, haigestumise ja suremuse vähendamine ning tervishoiusüsteemi tõhususe suurendamine.

Peamised komponendid on haiguste prioriteetide määratlemine tõendusbaasi alusel, sihtrühmade identifitseerimine ja kutsumissüsteemid, testide valik ja kvaliteedi tagamine, järelravi korraldus ning andmete kogumine ja seire. Poliitika peab tagama isikuõiguste kaitse ja ühtlase ligipääsu.

Elluviimine jaguneb rahvastikupõhise sõeluuringu ja kliinilise või opportunistliku sõeluuringu vahel. Rahvastikupõhine programm kutsub inimesi kindlate vanuse- või riskigruppide jaoks ning jälgib katvust ja kvaliteeti; kliiniline või opportunistlik sõeluuring toimub tavaliselt arstiabi raames.

Hindamine mõõdab osalemist, katvust, valepositiivseid tulemusi, järgimist ja varajases staadiumis avastatud juhtude osakaalu, samuti kuluefektiivsust ning võrdsust ligipääsus. Tulemuste põhjal uuendatakse juhiseid ja programmid arendatakse edasi.

Väljakutsed hõlmavad ülediagnostikat, väärdiagnostika või kahju ohtu ning ebavõrdast ligipääsu. Sõeluuringupoliitika peab tagama informeeritud nõusoleku, privaatsuse ja andmete kaitse ning olema jätkusuutlik ja põhinev tõendusmaterjalil.