Riigivõimekus

Riigivõimekus tähendab riigi võimet kujundada ja ellu viia poliitikaid, tagada avalikke teenuseid, säilitada julgeolek ning hoida ühiskonna stabiilsust. See hõlmab nii institutsionaalset korraldust kui ka finants-, sotsiaal- ja tehnoloogilist suutlikkust, mis võimaldavad riigil täita põhiteenuseid ja reageerida kriisidele.

Võimekuse peamised dimensioonid on: institutsionaalne võimekus (õigusriigi toimimine, tõhus bürokraatia, poliitiline stabiilsus), majanduslik-finantsvõimekus (riigieelarve, maksustamine, finantsjuhtimine), sotsiaalne võimekus (inimkapital, tervishoid, haridus, sotsiaalne kaasatus), tehnoloogiline ja digitaalse võimekus (digitaalsed teenused, andmekaitse, küberjulgeolek), ning poliitiline legitiimsus ja korruptsioonivastane võimekus (transparentsus, usaldus). Lisaks on oluline riigikaitse ja kriisivõime.

Mõõtmine ja vaidlused: riigivõimekust hinnatakse sageli mitme näitaja kogumi kaudu, sealhulgas avaliku halduse tõhusus, õigusriigi kvaliteet, maksude ja eelarvepoliitika jätkusuutlikkus, teenuste kättesaadavus ning inimkapitali ja digitaalse innovatsiooni tasemed. Üksik näitaja ei kirjelda kõiki aspekte; rahvusvahelised indeksid pakuvad võrdlusi, kuid mõõtmise valik ja kaalud võivad erineda.

Arengut soodustavad tegurid hõlmavad tugevaid institutsioone, õigusriigi järjepidevust, stabiilset makromajandust, investeeringuid inimkapitali (haridus ja tervishoid), professionaalset ja sõltumatut haldust ning tugevat digitaalsust ning teenuste digitaliseerimist. Olulised on ka jätkusuutlik rahastus ja suutlikkus reageerida kriisidele.

Näide riigivõimekuse arendamisel on Eesti, kus digitaalse avaliku sektori lahendused, elektroonilised teenused ja küberjulgeolek on tugevate ja laialdaselt kasutatavate süsteemide aluseks.