Renormaliseerimise

Renormaliseerimise mõiste viitab teoreetilisele protsessile, mille käigus teooria, mis võib sisaldada lõpmatuste või väga suurte korrutiste tõttu ebamugavalt koostatavaid väljendeid, muudetakse nii, et tulemused on füüsikaliselt mõistetavad ja sõltuvad ainult mõõdetavatest suurustest. See on oluline nii kvantväliteoorias kui ka statistilises mehaanikas, eriti kriitilise käitumise uurimisel.

Protsess koosneb tavaliselt kahest sammust: regulaarsusest ehk regulatori lisamisest, millega lõpmatused ajutiselt piiratakse, ja renormaliseerimisest, mille käigus teoreetilised parameetrid redefineeritakse nii, et lõplikud tulemused ei sõltu regulatorist, vaid füüsikalistest observatsioonidest. Parameetrid muutuvad skaala sõltuvaks ja kirjeldatakse jooksva (running) koefitsientidena.

Wilsonian renormseerumine on üks levinumaid lähenemisviise, mis rõhutab kõrgskaala nähtuste välja integreerimist ja madalama energiaga nähtuste analüüsi. See toob esile skaala sõltuvuse ning aitab mõista universaalsust ja kriitilise käitumise suhtelisust.

Renormaliseerimist kasutatakse peamiselt kvantväljateoorias, näiteks QED ja QCD, ning kriitilistes faasides; see võimaldab regulatorivabate prognooside tegemist ja selgitab, miks erinevad süsteemid võivad näidata samu kriitilisi omadusi. Erinevad meetodid, sealhulgas dimentsiooniline regulaator ja Wilsoni renormseerumine, pakuvad tööriistu skaala mõju kirjeldamiseks ja teooriate järjepidevuse tagamiseks.