Reguleerituse

Reguleerituse mõiste viitab süsteemi võimele hoida või viia väljund soovitud väärtuseni sõltumata sisenditest ja häiretest. See on kontrolliteoorias põhikontseptsioon ning hõlmab nii püsivat sihta- või sihtväärtuse järgimist kui ka häirete taunimist.

Reguleeritavus tähendab, et süsteemile saab rakendada kontrollöör, mis mõõdab väljundit ja korrigeerib sisendit vastavalt erinevustele. Eesmärk on minimeerida veae: e(t) = y(t) - y_ref, ning saavutada stabiilne ja robustne toimimine.

Peamised lähenemised on tagasisidepõhised kontrollöörid (nt PID), kuna neid kasutatakse laialdaselt. Täpsema ja stabiilsema reguleerimise jaoks rakendatakse ka state-feedbacki, observeereid, robust- või adaptiivset kontrolli.

Matemaatiliselt kirjeldatakse d(x)/dt = f(x,u,t), y = h(x,t). Reguleerimise eesmärk on viia või hoida y lähedal y_ref ning vähendada mõju häiretele ja muutuvatele tingimustele.

Tööstuses, sealhulgas temperatuuri ja kiiruse juhtimises, energia- ja transpordisektoris, on reguleerituse rakendus laialdane. Teooria ning praktika ühendab modelleerimise, mõõtmise ja kontrollimise ning rõhutab stabiilsust, jõudlust ja robustust.

Ajaloost: kontrolliteooria tekkis 20. sajandil ning arendas endNyquist, Bode ja Ziegler-Nicholsi meetoditega; reguleerituse ideed on kujunenud paljude inseneride töö tulemusena.