Refraktteleskoobid

Refraktteleskoobid ehk murrangulised teleskoobid on optilised instrumendid, mis kasutavad kujutise moodustamiseks läätsesid. Need on üks vanimaid teleskoobite tüüpe, mille leiutasid umbes 1608. aastal Hollandi optikud Hans Lippershey, Sacharias Janssen ja Jacob Metius. Galileo Galilei oli üks esimesi, kes kasutas refraktteleskoopi astronoomiliseks vaatluseks, tehes olulisi avastusi, nagu Jupiteri kuude olemasolu ja Kuu pinna ebatasasused.

Refraktteleskoobi põhiosa on objektiiv, mis on kumer lääts. Kui valgus teleskoobi torusse siseneb, koondatakse see objektiivi abil ühte punkti, fookusesse, moodustades reaalse, pööratud kujutise. See kujutis on siis suurendusläätsest ehk okulaarist vaadeldav. Okulaar toimib luubina, mis suurendab objektiivi poolt moodustatud kujutist.

Refraktteleskoobid on saadaval kahes peamises tüübis: akromaadid ja apokromaadid. Akromaatteleskoobid kasutavad kahte erinevat tüüpi klaasist koosnevat objektiivi, et vähendada kromaatilist aberratsiooni, mis on värvusviga, kus erinevad valguse lainepikkused fookustuvad erinevatesse punktidesse. Apokromaatteleskoobid kasutavad kolme või enamat läätsest koosnevat objektiivi, et kromaatilist aberratsiooni veelgi tõhusamalt korrigeerida, pakkudes teravamat ja värvitäpsemat pilti.

Refraktteleskoope kasutatakse mitmesugusteks astronoomilisteks vaatlusteks, sealhulgas planeetide, Kuu ja täheparvede uurimiseks. Neil on ka eeliseid fotograafias ja maapealsete objektide vaatlemisel. Need on tavaliselt vastupidavad ja ei vaja palju hooldust. Suuremate refraktteleskoopide ehitamine muutub keerukamaks ja kallimaks nende suuruse ja optilise kvaliteedi säilitamise nõuete tõttu.