Raudteesõidukeid

Raudteesõidukid ehk raudteel liikuvad sõidukid on raudteel toimimiseks mõeldud sõidukid, mis hõlmavad nii vedavaid kui ka vedamata osasid ning mis võivad teenindada nii patsientide kui ka kaupade transporti. Üldjuhul koosnevad need varustusest, mis võimaldab liikuda, pidurdada ja suhelda raudteevõrguga. Raudteesõidukid võivad töötada erinevate energiaallikatega, sealhulgas elektri- ja diiselkõrval ning ajalooliselt on esinenud ka vesiniku- või aurujõulisi vedureid.

Klassifikatsioon hõlmab peamiselt järgmisi liike: vedurid (lokomotiivid), mis annavad liikuvjõu; ühendüksused või EMU/DMU-d, mis on self-propelled reisivõimalused; reisijate- või kaubavagunid (parv- või veokogumikud), mida toidetakse või mida tõmbab või mis on ühendatud veduri külge; veod või vagunid, mis on mõeldud kaupade transportimiseks; lisaks hooldus- ja remonti ning raudtee tehniliste tööde jaoks mõeldud erivahendid, sh lumesoojendajad, rööbastee hooldustöölised masinad ja muud erisõidukid. Lisaks võivad raudteesõidukid sisalduda ka linnatranspordi kasutuses olevad trammi- või metroosad, kui need töötavad laialdase võrgu raames.

Tehnilised ja reguleerivad omadused hõlmavad sõidukite ühilduvust raudteeinfrastruktuuriga, sealhulgas raudteel kasutatavate lukkude, pidurite ja ühenduste tüübiga, ning ronimis- ja ohutusnõudeid. Tõhusus sõltub sageli ühilduvast raudteeveogisuust (laadimisulatus), gaasaadava lubi, kandevõime ning elektriga varustatuse süsteemidest. Raudteesõidukeid peab kasutama, hooldama ja kontrollima vastavalt riiklikele ning rahvusvahelistele standarditele ja heakskiitmisele, mis tagavad ohutuse ja koostöö Euroopa Liidu ning ülejäänud rahvusvaheliste raudteevõrkudega. Sõidukeid eristab sageli ka teekõrgus ja raudteeulatus, ehk laetud raudtee laadimisulatus ning kasutatava raudtee piki- ja ristlõik.

Raudteesõidukid moodustavad raudteede peamise varu ning nende areng peegeldab nii tehnoloogia kui ka logistikavajaduste muutust maailma raudteesüsteemides.

---