Rahastusvormid

Rahastusvormid ehk rahastamise viisid on erinevad mehhanismid, millega organisatsioonid, ettevõtted ja projektid saavad vajaliku rahastuse. Neid võib käsitleda nende allikate ja instrumentide järgi: allikate poolest eristatakse avalikku rahastust (riik, omavalitsused, Euroopa Liit ja muud rahastusprogrammid) ning erasektorist pärit rahastust (investorid, ettevõtted, annetajad). Instrumentide lõikes on peamised vormid laenud, omakapital (osalus), toetusrahastus (grant), annetused ja sponsorlus ning ühisrahastus (crowdfunding). Hübriid-rahastus hõlmab konverteeritavaid laene ja mezzanine-finantseerimist, mis kombineerivad laenu ja omakapitali omadusi.

Toetusrahastus on sageli mitte tagasi makstav või piirangutega rahastus, mis on suunatud konkreetse projekti või tegevuse elluviimisele ning mille saamiseks on tavaliselt vaja osutada aruandlust ja vastavuse kontrolli. Laenud kujutavad endast raha, mida tagatakse varade või garantiidega ning mille tagastamist ja intresse reguleerivad lepingud. Omakapital rahastus tähendab investeeringut, mille tulemusena saavad investorid osa ettevõttest ja otsustusõigust, kuid see suurendab omandi kontrolli investorite käes. Annetused ja sponsorlus on tihti heategevuslikku või partnerlussuhet tugevdavad vormid ning võivad hõlmata ka nähtavat reklaamilahendust. Ühisrahastus kogub väiksemaid summasid suurelt hulgalt inimestelt ning võib olla nii annetus- kui ka investeerimis‑vorm.

Valik rahastusvormide vahel sõltub projekti iseloomust, ajakavast, riskitaluvusest ja soovitud kontrolli astmest. Sageli on efektiivne kasutada ühendatud rahastust, mis tagab stabiilse jaotuse kogu projekti eluea jooksul.