Radionukliidid

Radionukliidid on ained, mis sisaldavad radioaktiivseid tuumasid ning mille tuum on ebastabiilne. Lagunemise käigus eraldub ioniseeriv kiirgus, mida võivad olla alfa-, beeta- või gamma-kiirgus. Iga radionukliidi puhul on iseloomulik poolväärtusaeg ehk poolaeg, mis näitab, kui kaua poole aatomitest laguneb. Poolväärtusaeg võib olla väga erinev, ulatudes sekunditest kuni miljoniteni aastates.

Radionukliidid esinevad nii looduses kui ka inimtegevuse tulemusel. Looduslikud radionukliidid hõlmavad uraani-238, thorium-232 ja kaaliumi-40 ning radon on oluline kaasne te. Inimtekkelised radionukliidid toodetakse ja kasutakse meditsiinis, tööstuses ja teaduslikes uuringutes; näidetena võib nimetada joodi-131, tehnetsium-99m, koobalt-60 ja paljusid teisi. Need võivad olla nii vabalt esinevad kui ka seega suletud allikates, mis on mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks.

Rakendused hõlmavad diagnostikat ja ravi meditsiinis (nt radioloogilised uuringud ja kiiritusravi), samuti radiotracerite kasutamist teadusuuringutes ning industrialist jälgimisel ja materjalide koostise analüüsimisel. Radionukliidid on olulised ka arusaamas keskkonnamõjudest, kuid nende sisaldus ja liikumine nõuavad rangeid kaitsemeetmeid.

Kiirguskaitses rakendatakse kolme põhiprintsiipi: aega, kaugust ja varjestust, et piirata doonori või ümbritseva keskkonna kiirgusdoosi. Aktiivsust mõõdetakse bequerellides (Bq), doosi hinnatakse sievertides (Sv; sageli millisievertides, mSv). Regulatiivne järelevalve hõlmab rahvuslikke seadusi ning rahvusvahelisi suuniseid (IAEA, EURATOM), mis tagavad ohutu käitlemise, ladustamise ja aretuse.