Püsivmagneetid

Püsivmagneetid, ka püsivmagnetid, on magnetid, mille magnetiline moment on konstantne ajas. Need on loodud tavaliselt ferromagnetilistest materjalidest, nagu raud, nikkel või kobalt, ja neid kasutatakse laialdaselt elektrilises ja mehaanilises seadistuses. Püsivmagneetid on olulised komponendid elektrimootorites, generaatorites ja muudes elektrilistes seadmetes, kuna nad pakuvad püsivat magnetvälja, mis on vajalik elektrivoolu tootmiseks või muundamiseks.

Püsivmagneetide tugevus mõõdetakse teslastes (T). Tugevad püsivmagneetid võivad saavutada tugevused üle 1,4 T, kuid tavaliselt kasutatakse tugevusi vahemikus 1,0–1,3 T. Püsivmagneetide suurus ja vorm varieeruvad olenevalt nende rakendusest. Need võivad olla väikesed, nagu need, mis kasutatakse magnetlõketel või magnetlõngadel, või suuremad, nagu need, mis kasutatakse laevade magnetiliste ankrupunktidena.

Püsivmagneetid toodetakse tavaliselt kahes peamises vormis: alusmagneetid ja magnetlõngad. Alusmagneetid on tavaliselt ringikujulised või kuukujulised ja neid kasutatakse magnetlõngade tootmisel. Magnetlõngad on pikkade, väikeste ristlõikega magnetite, mis on tavaliselt ühendatud metallilõngale. Need on väga paindlikud ja kasutatakse laialdaselt elektrilistes seadmetes, kuna nad võimaldavad magnetvälja sujuvat muundamist.

Püsivmagneetide tootmine on keskendunud materjali kvaliteedi parandamisele ja tootmiskulude vähendamisele. Uuemad tehnoloogiad, nagu pulbrimetallurgia ja magnetiline pulbrimetallurgia, võimaldavad toota tugevamaid ja kestvamaid püsivmagneete väiksemate kuludega. Lisaks on arendatud uusi ferromagnetilisi materjale, mis pakuvad paremaid magnetilisi omadusi, kuid on samal ajal odavamad ja kergemad.

Püsivmagneetide rakendused on laialdased ja hõlmavad elektritööstust, meditsiini, autotööstust ja muid. Need on olulised komponendid paljudes seadmetes, mis nõuavad püsivat magnetvälja, ja nende areng on oluline nii tehnoloogilises kui ka majanduslikus kontekstis.