Pühitsus

Pühitsus on rituaalne toiming, mille käigus mingi inimene, ese või paik pühitsetakse ning seeläbi eraldatakse tavakasutusest ning antakse neile jumalik või kiriklik eesmärk. Pühitsus võib puudutada nii isikuid kui ka esemeid ja kohti, ning selle käigus määratakse pühitsusele või pühale kohaliku teenistuse roll.

Pühitsuse kaks peamist vormi on: ordinaatsioon ehk pühitsemine vaimulikuks ning pühitsus kui kirikuhoone, altar, liturgilised esemed või muud esemed pühaks tarvitusele eraldamine. Rituaalid võivad varieeruda: palved, õnnistused, käte peale panemine ning mõnes traditsioonis ka õli määrimine või muud sacra ritualid.

Sõna pühitsus tuleneb pühha mõistusest ja on seotud tegusõnaga pühitsema, tähistades toimingut, millega midagi või keegi muutub pühaks või eraldatakse jumaliku teenistuse jaoks.

Kontekst ja ajalugu: pühitsus on keskne mõiste paljudes kristlikes traditsioonides, sealhulgas katolikus, õigeus, anglikaani ja mõnes luterlikus kirikus. Eestis kasutatakse terminit laialdaselt erinevate konfessioonide rituaalide kirjeldamiseks, olles seotud nii vaimulikku teenistust kui kiriklikke objekte ja kohti pühaks pühitsemisega. Erinevate traditsioonide rituaalid ja terminoloogia võivad varieeruda, kuid keskse ideena säilib eraldamine ja pühitsemine jumaliku teenistuse jaoks.