Põllumajandussüsteemid

Põllumajandussüsteemid viitavad viisidele, kuidas inimesed maad kasutavad ja haldavad toidu, kiudude ja muude põllumajandustoodete tootmiseks. Need süsteemid on väga mitmekesised ja neid mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas kliima, pinnase tüüp, tehnoloogia kättesaadavus, majanduslikud tingimused ja kultuuritraditsioonid.

Üks peamisi eristusi põllumajandussüsteemide vahel on intensiivsus. Intensiivsed süsteemid kasutavad sageli suurt hulka tööjõudu, kapitali ja sisendite nagu väetised ja pestitsiidid, et saavutada kõrge saagikus kindlal maa-alal. Seda tüüpi põllumajandust leidub sageli tihedalt asustatud piirkondades, kus maa on piiratud.

Vastupidiselt sellele kasutavad ekstensiivsed süsteemid suuremaid maa-alasid, kuid kasutavad vähem sisendit inimese kohta. See võib hõlmata karjakasvatust suurtel karjamaadel või põllukultuuride kasvatamist laiadel aladel, kus inimeste või kapitali ressursid on piiratud.

Lisaks intensiivsusele ja ekstensiivsusele võib põllumajandussüsteeme klassifitseerida ka nende tootmispraktikate järgi. Traditsioonilised süsteemid, mida on kasutatud sajandeid, tuginevad sageli kohalikele teadmistele ja looduslikele ressurssidele. Kaasaegsed süsteemid võivad seevastu hõlmata arenenud tehnoloogiat, nagu masinad ja geneetiliselt muundatud organismid.

Viimastel aastatel on üha suuremat tähelepanu pööratud ka säästvatele põllumajandussüsteemidele, mis püüavad tasakaalustada tootmist keskkonnakaitse ja sotsiaalse õiglusega. Need süsteemid keskenduvad sageli mullaviljakuse säilitamisele, vee säästmisele ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisele. Iga põllumajandussüsteemi valik sõltub konkreetsetest kohalikest tingimustest ja eesmärkidest.