Põletikuvastust

Põletikuvastus on organismi kohene ja kompleksne vastus kudede vigastusele või infektsioonile. Selle eesmärk on likvideerida kahjutud tegurid, puhastada kahjustunud koe ja alustada taastumist. Põletikuvastus hõlmab veresoonte muutusi, immuunsüsteemi rakulist osalust ning signaalmolekulide koordineeritud toimimist.

Peamised mehhanismid hõlmavad vasodilatatsiooni ja kapillaaride läbilaskvuse suurenemist, mille tulemusena tekib paikne punetus, soojus ja turse. Selles protsessis kogunevad kahjustuse piirkonda leukotsüüdid—peamiselt neutrofiilid ja makrofaagid—ning vabanevad tsütokiinid ja kemokiinid, mis suunavad ja tugevdavad vastust. Lisaks aktiveeruvad komplementaarsed ja muud humoraalsed mehhanismid, mis aitab kahjulikke aineid neutraliseerida ja koekahjustusi vähendada.

Põletik on tavaliselt kasulik ja ajutine kaitse, kuid krooniline või kontrollimatu põletik võib põhjustada koe kahjustust ja seotud haigusi ning mõjutada lõppfaasis kudede paranemist. Seetõttu on põletikuvastus tugevalt reguleeritav. Kõrval toimivad anti-inflammatoorsed mehhanismid ning resolutsiooni süsteemid, näiteks teatud lipidid ja tsütokiinide tasemete kontroll, et lõpetada põletik ja soodustada taastumist.

Kliinilises kontekstis jälgitakse põletikuvastust laboratoorsete markeritega, nagu C-reaktiivne valk (CRP) ja erütrotsüütide settereaktsioon (ESR), ning mõnikord sõlmitakse see haiguste patogeneesi ja ravistrateegiate aluseks. Põletikuvastust käsitletakse mitmete ravimite ja teraapiate kontekstis, sealhulgas põletikuvastaste ravimite ning immuunsüsteemi reguleerivate ainete valikus.