Põhieelduse

Põhieelduse ehk põhiekna eeldus on mõiste, mida kasutatakse Eesti keeles, et viidata väite, argumendi või mudeli kesksele ehk aluse eeldusele. See on põhieeldus, mida aktsepteeritakse tõena arutelu käigus või mis kannab kogu süsteemi loogikat, sageli ilma eraldi tõestuseta. Põhieelduse toimib lähtena, mille ümber järgnevad järeldused või analüüsid ehitatakse.

Etymoloogiliselt koosneb mõiste sõnadest põh- (“põhi, peamine”) ja eeldus (“assumption, premise”). Selles tähenduses on põhieelduse põhipunkt, millele taastatakse või millel baseerib argumendi loogika.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad loogikat, kriitilist mõtlemist, õppetööd ja rakendusruume nagu õigusteadus, poliitika- ja majandusanalüüs. Põhieelduse eristatakse tavaliselt kahes vormis: selgelt väljendatud ehk explicit põhieelduse ning välja koorunud, kuid mitte otseselt sõnaselgelt esitatud ehk implicit põhieelduse. Kui põhieelduse on vale või vaieldav, on kogu argumendi kohtu- või modelleerimisbaas haavatav.

Näide: põhieelduse kontseptsioonina võib kasutada väidet “Kõik kliendid soovivad odavat toodet.” Sellest järgmised järeldused võivad suunata ettevõtte hinnastrateegiaid. Teine näide: “Kõik inimesed on võrdsed enne seadust.” Sellest tulenevad järeldused võivad vormida õigusalase või avaliku poliitika diskursiooni.

Põhieelduse mõiste aitab selgitada, millised alused panustavad argumentide kehtivusse ning millal tuleb nende kehtivust või asjakohasust kontrollida.