Puudutaksin

Puudutaksin ehk lokaalne anestetik on meditsiiniline aine või ühend, mis tekitab piirkondliku tuimuse, blokeerides närviimpulsside ülekande. Seda kasutatakse peamiselt hambaraviprotseduuride, väikeste kirurgiliste ja dermatoloogiliste tööde ajal ning mõnel juhul limaskestadele või nahale manustatuna, et vähendada valu ja võimaldada protseduuride läbiviimist.

Puudutaksinaid jagatakse peamiselt kaheks suureks rühmaks: esterid ja amiidid. Esterid sisaldavad ühendites prokainit või tetrakaiini; amiidid on enim kasutatavad tänapäeval ja hõlmavad lidokaiini, prilokaiini, mepivakaiini, bupivakaiini, ropivakaiini ja artikaaini. Amiidid kipuvad kiirema metabolismi ja pikema toimeajaga ning neil on erinev toksikuse profiil võrreldes esteritega.

Toimemehhanism põhineb volüümiga naatriumkanalite blokeerimisel piiril kõigis närvialustel valendikel; see takistab aktsioonipotentsiaali levikut ja seeläbi tekitab lokaalse tuimuse. Tegevuse algus ja kestus sõltuvad aine tüübist, kontsentratsioonist ning manustamisviisist. Sageli kasutatakse vasokonstriktoreid, näiteks epinefriini, et pikendada toimeperioodi ja vähendada süsteemset imendumist, kuid neil tuleb olla ettevaatlik teatud piirkondade ja haiguste puhul.

Kõrvaltoimed ja riskid võivad ilmneda liigse annuse või kiire imendumise korral ning hõlmavad kesknärvisüsteemi ja südamega seotud sümptomeid. Esteride puhul on allergilised reaktsioonid mõnikord sagedamad; amiididel esinevad ülitundlikkuse juhtumid on tavaliselt harvemad. Puudutaksinaid kasutavad professionaalid tavaliselt meditsiiniasutustes, järgides annustamis- ja ohutusjuhiseid. Puudutaksinate ajalugu ulatub kokaiini avastamisest kuni kaasaegsete amide- ja esteritüüpide arenguni, mis on võimaldanud valuliku ja kontrollitud meditsiinilise protseduuride läbiviimist.