Punavererakkude

Punavererakkude ehk eritrotsüütide peamine ülesanne on hapniku transport vere kaudu kopsudest kudedesse ning samaaegselt süsinikdioksiidi eemaldamine kudedest tagasi kopsudesse. Inimese veres on punavererakke umbes 4,5–5,5 miljonit mikroliitra kohta; need on kujult paindlikud ja suure gaadini vahetuse optimeeritud. Täiskasvanute punavererakkudes puudub tuum ning peaaegu kõigi organellide puudumise tõttu ei tarbi rak ise hapnikku, vaid sisaldab rohkelt hemoglobiini.

Hemoglobiin on erütrotsüütide peamine koostisosa: raua sisaldav hemeühend seob hapnikku kopsudes ja kannab seda kudedesse oksühemoglobiinina, samas osa CO2-st seotakse hemoglobiiniga ning suurem osa muudetakse bikarbonaadiks ning liigub plasmas tagasi kopsudesse. Punavererakkude ketasuurus ning südamlike sidekoelte korralik painduvus võimaldab neil läbida väikseid kapillaarid ning edastada gaase tõhusalt.

Tootmine ehk eritropoees toimub luuüdis ja on reguleeritud erütropoetiinist, hormoonist, mida neerud eritavad hüpoksiale vastuseks. Eritropoeesi käigus arenevad rakud proerütroblastidest retikulotsüütideks ning vabanedes vereringesse küpsevad erütrotsüütideks. Eluea jooksul umbes 120 päeva vanad rakud lammutatakse põrnas ja maksas ning raua ja teiste komponentide taaskasutamine tagab järjepideva tootmise.

Punavererakkudel on ABO ja Rh antigeenid, mis määravad veregrupi ja transfusioonide ohutuse seisukohast olulised.