Programmideerimiskeelte

Programmideerimiskeelte on formaalsed keeled, mida kasutatakse arvutitele juhiste andmiseks. Need keeled määravad süntaksi ja semantika ning vahendid, millega kirjeldatakse arvutiprotsesse, andmevooge ja loogikat. Programmideerimiskeelte abil kirjutatud kood teisendatakse masin- või täidetava koodi abil, kas kompileerimise, tõlkimise või just-in-time täitmise kaudu.

Ajalooliselt sai alguse madalam tasemega programmeerimine, näiteks assembler, mis otse sidus juhised masinaga. 1950–1960-ndatel loodi kõrgema taseme keeled, näiteks Fortran (1957), Lisp (1958) ja COBOL (1959). Järgnesid C (1972) ning objektorienteeritud keeled nagu Java (1995) ja C++ (1983). Viimase kolme aastakümne jooksul on populaarsed keeled hulka kuulunud Python, JavaScript, Java, C# ja Go; igaühel on oma tugevused erinevates valdkondades.

Keeled eristuvad mitmel viisil: taseme (madal vs kõrgtase), paradigma (imperatiivne, funktsionaalne, objektorienteeritud, loogiline), tüüptamise režiim (statiline vs dünaamiline) ja täitmisviis (kompileeritav, tõlgitav või JIT). Näiteks: assembler – madal tase; Python, JavaScript – kõrgtase dünaamilise tüübiga; Haskell, Erlang – funktsionaalsed keeled; Prolog – loogiline keel; Java, C++, C# – objektorienteeritud keeled.

Keeled mängivad keskset rolli tarkvaraarenduses, veebis, mobiiliprogrammeerimises ja andmeteaduses. Domain-specific keeled nagu SQL andmete päringuks või CSS veebilehtede kujundamiseks lisavad spetsialiseeritud funktsionaalsust. Õppimine ja arendusvahendid (redaktorid, kompilaatorid, tõlgid ja virtuaalkeskkonnad) kujundavad keelte ökosüsteeme ja ökosüsteemide tööriistade kasutust.