Postmituriatsioonisümptomid

Postmituriatsioonisümptomid ehk sümptomid pärast urineerimist on nähtused, mis ilmnevad kohe pärast urineerimise lõppu ja sageli viitavad põie mitte täielikule tühjendamisele või alumiste kuseteede probleemidele. Sõltuvalt põhjusest võivad esineda erinevad märked.

Kõige iseloomulikumad sümptomid on postmikturiiline tilkumine ehk tilkumine urineerimise lõpus ja tunne, et põis ei ole pärast urineerimist täiesti tühi. Mõnel inimesel tekib ka korduv vajadus või soov uuesti urineerida ning öösel esinevad tihedamad või rohke öised urineerimised. Mõnikord kaasneb ebamugavustunne või valu alakõhus või kusejuhas.

Põhjused on mitmekülgsed ja võivad hõlmata eesnäärme suurenemist (BPH), kusejuhade või urethra ahenemust, vaagnapõhja lihaste nõrkust, detruusori alatalitlust või neuroloogilisi haigusi. Ka krooniline äsja ravimata põletik või infektsioon võib soodustada postmikturiatsioonimärke.

Hindamine hõlmab põhjalikku anamneesi ja füüsilist läbivaatust, uriinianalüüsi infektsioonide ja põletike välistamiseks ning põie jääkuriini hindamist ultraheli või kateteriseerimise teel. Vajadusel kasutada urodünaamilist uuringut ja tsüstoskoopiat põhjuse selgitamiseks.

Ravi sõltub etioloogiast: BPH korral võivad aidata alfa-adrenergilised blokaatormid või 5-alfa-reduktaasi inhibiitorid; infektsioonide puhul antibiootikumid; vaagnapõhja koolitus ja füsioteraapia; kroonilise jääkuriiniga patsientidel – intermittentne kateteriseerimine; mõnel juhul on vajalik kirurgiline sekkumine obstruktsiooni kõrvaldamiseks.

Prognoos on individuaalne ja sõltub põhisõltuvast haigusest; mõnel häirel on sümptomid leevenevad või taanduvad raviga, teisel võivad jääda püsivamad tilkumised. Kaebuste korral, eriti valude, palaviku või vere esinemisel uriinis, tuleks pöörduda arsti poole.