Poolautomaatsed

Poolautomaatsed (semi-automatic) relvad lasevad iga lasku järel välja ühe padruni ning kasutavad tulistamisest tekkinud energiat, et tõmmata tagasi osa, tõsta uue padruni ja koormata see padruniruumi. Seetõttu on vaja iga lasu jaoks eraldi nupu ehk süsteemi aktiveerimist; jätkuvat tulemist ei toimu ühe käsitleva nupu all sama ajal nagu täisautomaatsed mudelid. Poolautomaatsus tähendab seega ühe lasku kontra anumat korraga, kuni padrunikomplekt on otsas või tulistamiskorda katkestatakse.

Mehhanismilised lahendused poolautomaatses relvas võivad erineda. Levinumad on gaasitoimelised ja tagasivõtumehhanismil põhinevad süsteemid (recoil-operated). Väiksema kalibri ja lihtsama konstruktsiooniga relvades võib esineda ka lihtsam blowback-mehhanismi. Iga lask lükab tulistamisel tagasi töötava mehhanismi, mis väljub tühiku ja valmistab laetud padruni uue padruni jaoks.

Kasutusvaldkond seisneb peamiselt jahipidamises, sport- ja kaitsetulistuses ning mõnes riigis ka politsei- ja isikliku kaitse valdkonnas. Poolautomaatsed relvad on laialdaselt kättesaadavad erinevates kalibreites ja vormides, alates püstolidest kuni raudkruvini.

Õiguslik staatus poolautomaatsel relvalisel on riigiti erinev. Paljudes jurisdiktsioonides on need relvad rangelt reguleeritud või piiratud ning vajatakse luba, taustakontrolli ja sageli registreerimist ning piiranguid laadimismahtudele. Lisaks jälgitakse tihti tehnilist seisukorda, ohutuse ja hoolduse põhimõtteid.

Ajaloos on poolautomaatsed relvad arenenud alates 1890ndate lõpust ning olnud oluliseks osaks sõjanduses ja tsiviilkasutuses. Üheks tuntumaks näiteks on Colt M1911 püstol, mis mõjutas laialdaselt 20. sajandi relvastust. Ohutus ja hooldus ning seadusandlik raamistik on jätkuvalt keskseteks teemadeks nende kasutamisel.