Polümeerühendid

Polümeerühendid on suured makromolekulaarsed ained, mis koosnevad korduvatest monomeeriüksustest, ühendatuna pikadeks ahelateks või võrkudeks. Nad omavad väga suurt molekulmassi ning nende füüsikalis-keemilised omadused sõltuvad monomeeride tüübist ja nende järjestusest.

Polümeerühendid jagunevad looduslikeks ja sünteetilisteks. Looduslikud polümeerid hõlmavad valke, nukleiinhappeid (DNA ja RNA), tärklise ja tselluloosi. Sünteetilised polümeerid hõlmavad plastmassi (näiteks polüetüleen, polüstüreen, polüvinüülkloriid), kummi ja paljusid teisi.

Polümeratsioon on protsess, mille käigus monomeerid ühendatakse ja moodustatakse polümeer. Peamised tüübid on lisanduv ehk chain-growth polümeratsioon, kus monomeerid lisanduvad kasvavale ahelale; ja kondensatsioon ehk step-growth polümeratsioon, kus reageerimise käigus eralduvad väikesed molekulid (nt vesi). Mõnel juhul kasutatakse ka ring-opening polümeratsiooni.

Omadused sõltuvad ahelate struktuurist: lineaarsetel polümeeridel on suurem liikuvus ja tihti erinev mehaaniline tugevus, samas krosslinkitud võrgustikud pakuvad suuremat kuumuskindlust ja jõudlust. Molekulmass ja ahelate paigutus mõjutavad mehhaanilisi omadusi, läbipaistvust ja töötlemissügavust.

Polümeerühendeid kasutatakse laialdaselt pakendamisel, ehitusmaterjalides, autotööstuses, meditsiinis ja elektroonikas. Keskkonnahoiu kontekstis keskendutakse biolagunevusele, biopolümeeridele ja taaskasutusele, et vähendada plastjäätmete mõju.