Polümeersünteesi

Polümeersüntees viitab protsessile, mille käigus väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühendatakse keemiliste reaktsioonide abil pikkadeks ahelateks, mida nimetatakse polümeerideks. See on paljude materjalide, sealhulgas plastide, kummi ja kiudude tootmise alus. Polümeersünteesi saab klassifitseerida kahte peamisse tüüpi: ahelpolümerisatsioon ja astmelispolümerisatsioon.

Ahelpolümerisatsioonis lisatakse monomeerid üksteise järel kasvavale polümeerahelale, tavaliselt initsiaatori toimel. See protsess hõlmab sageli vabu radikaale või muid reaktiivseid vahesaadusi. Vinüülmonomeerid, nagu etüleen ja propüleen, polümeriseeritakse tavaliselt ahelpolümerisatsiooni abil.

Astmelispolümerisatsioonis reageerivad monomeerid omavahel mitmes etapis, moodustades esmalt lühikesi ahelaid ja seejärel pikemaid polümeere. See protsess hõlmab tavaliselt kahte või enamat funktsionaalrühma sisaldavaid monomeere, mis reageerivad vee või mõne muu väikese molekuli eraldumisega. Polüestrid, polüamiidid ja polüuretaanid on näited polümeeridest, mida tavaliselt toodetakse astmelispolümerisatsiooni abil.

Polümeersünteesi tingimused, nagu temperatuur, rõhk ja katalüsaatorid, võivad mõjutada saadud polümeeri omadusi, sealhulgas selle molekulmassi, harunemist ja ristseotust. Sõltuvalt soovitud rakendusest saab sünteesiprotsessi reguleerida, et toota erineva struktuuri ja omadustega polümeere. See mitmekülgsus on polümeersünteesist saadud materjalide laia kasutusala põhjuseks.