Polümerisatsiooniastet

Polümerisatsiooniastet tähistatakse tavaliselt tähisega 'n' ning see väljendab keskmist arvu monomeeriühikuid, mis moodustavad polümeeriahela. Polümerisatsiooniaste on fundamentaalne polümeeri omaduste mõistmiseks, kuna see mõjutab otseselt materjali füüsikalisi ja keemilisi omadusi, nagu molekulmass, viskoossus, tugevus ja sulamistemperatuur.

Polümerisatsiooniastet saab arvutada erinevate meetoditega, sealhulgas viskoosimeetria, osmomeetria ja massispektromeetria abil. Mida kõrgem on polümerisatsiooniaste, seda pikem on polümeeriahel ja seda suurem on selle molekulmass. See omakorda tihti suurendab materjali tugevust ja jäikust. Erinevad polümerisatsioonireaktsioonid, nagu liitumispolümerisatsioon ja kondensatsioonipolümerisatsioon, võivad anda erineva polümerisatsiooniastmega polümeere. Mõned polümeeri rakendused, näiteks kiudude tootmine, nõuavad väga kõrget polümerisatsiooniastet, et saavutada vajalikud mehaanilised omadused. Vastupidiselt, mõnedes rakendustes, nagu näiteks kiled või lahustid, võib olla sobivam madalama polümerisatsiooniastmega polümeer. Polümerisatsiooniastet on võimalik kontrollida polümerisatsiooni tingimuste, nagu temperatuuri, rõhu ja katalüsaatori koguse, muutmise teel.