Plahvatused

Plahvatused on väga kiire energiavabanemine, mille käigus vabaneb kiiresti suur kogus gaasi, tõuseb temperatuur ja tekib tugev šokilaine, mis levib ümbritsevas keskkonnas. Energia vabanemine on tavaliselt väga lühikese ajaga ning põhjustab materjalide purunemist, konstruktsioonide kahjustusi ja sageli tulekahjusid.

Plahvatuste mehhanismide järgi eristatakse keemilisi ja füüsikalisi plahvatusi. Keemilised plahvatused tekivad, kui oksüdeeruv aine reageerib kiiresti teiste ainetega või moodustub väga energiapakkuv segu. Füüsikalised plahvatused võivad tuleneda faasimuutustest, vedeliku kiirest aurustumisest või rõhumuutustest ning ei pruugi põhinema keemilisel oksüdeerumisel. Plahvatuste mehhanisme kirjeldatakse ka detoneeruva ja deflagreerivana: detoneeruvad plahvatused tekitavad tugeva šokilaine (supersonic), deflagreeruvad plahvatused on subsonilised ja kaasnevad kiire põlemisega, kuid ei loo sama suurkoormuslikku šokki.

Põhjused ja näited on laiad: tööstuslike seadmete lekked, lõhkeaine kasutamine, gaasivedelike ja torustike lekked ning vulkaaniline tegevus. Mõju sõltub energiast, keskkonnast ja kokkupuudest; võib esile kutsuda vigastusi, purustusi ja laiemat kahju.

Mõõtmine ja ohutus: Energiavabanemist hinnatakse sageli TNT-ekvivalendina ning šokirõhku ning seismilisi efekte jälgitakse ohutus- ja katastroofihalduses. Ennetusmeetmed hõlmavad korrektset ladustamist, turvalisi töö- ja evakuatsiooniprotseduure ning ehituslikke tugevdamisi.